Olen piltide ja graafikaga kokku puutunud üle kümne aasta: alguses kujundajana, reklaame valmistades ja viimased viis aastat pildistades. Pilte tehes, töödeldes ja tellijatele üle andes olen õppinud fotosid vaatama teise pilguga – nägema kiire kaameraklõpsu asemel mälestusi ja väärtust, salvestatud ajalugu. Ma olen seda meelt, et mäletstuste kandjana on trükitud pildid paremad kui nende hoidmine failidena. Põhjuseid, miks ma nii usun, on mitmeid.
Failide säilitamine nõuab regulaarset tegutsemist
Fotosid tehakse, et säilitada mälestusi kohtadest, inimestest, hetkedest. Need pildid on nagu hea vein, mälestuste väärtus kasvab ajaga. Täna tehtud pildid on 10 aastat hiljem muutunud oluliseks mälestuseks ja 30 aastat hiljem hindamatuks. Hoides oma pilte CD või DVD kettal, pead arvestama, et pildid ei säili seal kaua. Näiteks J.Perdereau läbiviidud uuring CD-R plaatide säilivuse kohta andis plaadi keskmiseks elueaks 10 aastat. (vt. artiklit wikipedias ).
Kui teoreetiliselt plaat ka säiliks kaks korda kauem, siis pole Sul suure tõenäosusega sellega midagi tarka peale hakata – usun, et 30 aasta pärast puuduvad laiatarbeseadmeid CD plaadi lugemiseks. Mäletate veel 15a. tagasi käibel olnud floppy kettaid? Hiljuti viskasin koristamise käigus välja kapipõhjast leitud karbi floppydega, pole õrna aimugi, mis seal peal oli ja võimalust arvutis järele vaadata ka enam polnud.
Pildifailide hoidmine arvutis on paljudele igapäevapraktika, lihtne, odav, mugav vaadata. Regulaarset varukoopiat oma andmetest enamasti ei tehta ja kõvaketta riknemine tähendab kõigest ilmajäämist. Kõvaketta keskmiseks elueaks peetakse praegu 5 aastat! (vt. data-recovery-tools.net). Neid näiteid, kuidas kogu oma piltidest kõvaketta riknemisega ilma jäädakse, on mul oma tutvusringkonnast mitmeid tuua, ka fotograafide seast.
Arvutist välisele kõvakettale automaatse varukoopia tegemiseks kasuta spetsiaalset tarkvara. Näiteks tasuta jagatav Cobian Backup.
Andmete pilves (mujal serverikeskuses) hoidmiseks kasuta Mozy või Dropboxi.
Lahenduseks oleks automaatsete varukoopiate tegemine välisele kettale ja pilveteenuse kasutamine, kahjuks kipuvad need jääma tehnikateadlike arvutikasutajate pärusmaale ja keskmine koduarvuti on ilma igasuguse tagavaraplaanita. DVD’l faile hoides peab arvestama, et iga 5-7a. tagant tuleks need ümber kirjutada uutele plaatidele. (Kas seda praktikas ka keegi meeles peab ja teha viitsib?). Minu soovitused oleks:
- tee välisele kõvakettale automaatseid varukoopiaid. Käsitsi kopeerimise unustad Sa õigepea.
- Hoia faile pilves
- CD ja DVD plaatidel pikaealist pildiarhiivi ei maksa hoida.
- Trüki oma olulisemad pildid ja pane albumisse!
Paberpiltide säilivus sõltub paberist ja trükimeetodist
Ühte kindlat aega paberpiltide säilimiseks on raske välja tuua. Kehvade mitte-originaaltintidega trükitud paberpildid kipuvad tuhmuma juba loetud aastatega, kiirlabori prindi eluiga on 30 a. kandis ja professionaalsed fotoprinterid lubavad 50-150a. eluiga piltidele, olenevalt valitud paberist. Piltide säilimist mõjutavad väga palju hoiutingimused ja vaataja hinnang, millisest hetkest tuhmunud pilt riknenuks kuulutada. Paberpiltide pikaajaline säilitamine on keerukas ettevõtmine, teaduslikest uuringutest selles vallas võib lugeda siit: http://www.wilhelm-research.com/
Igal juhul võib väita, et 30 aastat tulevikus näitad Sa lapselapsele pilte fotoalbumist, mis said omal ajal trükitud kvaliteetsete materjalidega fotoprinteriga, mitte CD plaadile salvestatud faile.
Odav album võib rikkuda pilte
Oma perepiltidele albumit valides jälgi, et tootja oleks märgistanud albumi “acid free” kirjaga. See tähendab, et kasutatavad materjalid on happevabad st, aja jooksul ei riku album paberpildi värve. Ainult “acid free” kiri ei tähenda loomulikult, et album on pikas perspektiivis ohutu, erinevad PVC materjalid, liimid või ligniini kasutamine võib siiski piltidele saatuslikuks osutuda. “Archival-quality” on märksõna, millega tähistatakse piltide pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud albumeid.
Kaunilt vormistatud album on püsiväärtus
Piltide trükkimine ja albumites hoidmine on kindlasti tülikam kui fotoka mälukaardi arvutisse kopeerimine ja “Facebooki panemine”. Samas on tehtud töö on seda vaeva väärt, hästi vormistatud perealbumit on mõnus ikka ja jälle kätte võtta. Kindlasti ei peaks piirduma väikeste 10×15 paberpiltidega kiletaskus, palju parema tulemuse annab näiteks 15×21 mõõdus pildid kleebituna albumisse. Fotonurkade asemel soovitan kasutada spetsiaalseid (jällegi happevabasid!) kleepse, nendega jääb tulemus parem. Piltide trükkimisel fotoprinteriga annab põnevaid lisavõimalusi erinevate paberite kasutamine – kõigile teada-tuntud “läikiva” ja “mati” asemel on sadu erinevaid tekstuuri, tooni ja pinnaviimistlusega pabereid.
Kui ma pildistan pulmi, saab pruutpaar oma pulmapildid kohe albumisse kleebituna. Usun, et albumit 25 kvaliteetselt vormistatud pildiga vaadatakse rohkem kui plaati 1000 failiga. Ja kuigi esmapilgul tundub parem diil olevat plaaditäis faile peo igast sammust, muutub aja jooksul olulisemaks konsentreeritud mälestus sellest päevast. Mälestus, mis säilib samasugusena ka 50 aastat hiljem.
Stuudios kasutame piltide trükkimiseks Epsoni pro seeria printerit koos K3 ultrachrome tintidega. Koos kvaliteetse “archival quality” paberiga kindlustab see tehtud piltide säilimise vähemalt 100 a.
Kirjuta mulle kommentaarides oma mõtetest. Kas oled teinud perealbumi või hoiad mälestusi failidena?
